Sõda Ukrainas ja ajakirjanikud. Salvestatud 1.04.2022
Vastab Ukraina Ajakirjanike Liidu esimene sekretär Lina Kushch
Küsib EALi juhatuse aseesimees Ago Gaškov
Ago Gaškov(AG): Millised ohud ähvardavad neid ajakirjanikke, kes töötavad praegu sõjaväljal? Ning kuidas teha tasakaalustatud uudiseid?
Lina Kusch (LK): Tere! Tänan teid võimaluse eest rääkida ajakirjanike tööst Ukrainas. Ma oli Tallinnas kaks aastat tagasi, EAL-i korraldatud konverentsil. Ma tunnen paljusid teist isiklikult. Me saime tol konverentsil tuttavaks. Ma tunnetan teie suurt toetust, alates juba sissetungi esimestest päevadest. Sel meie jaoks raskel ja kohutaval ajal on see väga oluline. Ma tunnen, et me oleme koos. Aitäh selle eest!
Mis puudutab ajakirjanike suuremaid probleeme – Ukraina Ajakirjanike Liit hakkas kohe pärast pealetungi algust töötama sõjaaja režiimis. Me avasime „kuuma liini“ Ukraina ja välisajakirjanike jaoks, et nad saaksid oma probleemidest rääkida. Praeguseks on meil ülevaade ajakirjanike põhilistest muredest.
Esmane mure on turvalisus. Kohe pealetungi alguses oli neile ajakirjanikele, kes töötavad lahinguväljal, vaja kaitsevahendeid. Neid on kogu aeg vaja. Vaja on kuuliveste ja kiivreid, esmaabivahendeid.
Teiseks on ka ajakirjanikele tarvis väljaõpet. Ukraina ajakirjanikel polnud sõjas töötamise kogemust. Neid polnud keegi sõjaväljal töötamiseks ette valmistanud. Nad kajastasid täiesti rahumeelseid teemasid. Nüüd on neil vaja kaitsevahendeid ja nende kasutamise oskust.
Järgmine mure on ajakirjanike evakueerimine sõjakoldest. Me isegi ei suutnud algul evakuatsiooni mahtu ette kujutada. Eriti raske on evakueerida neid ajakirjanikke, kes on jäänud vene armee poolt ajutiselt hõivatud territooriumile. Läbi rinde on raske või täiesti võimatu inimesi evakueerida ja need meie kolleegid, kes on okupeeritud aladel, on ilma side ja elektrita. Neil pole vett, ravimeid ning toitu. Ukraina Ajakirjanike Liit on tähelepanu keskendanud nendele kolleegidele, kes töötavad Mariupolis, Tšernihivis, Harkivis. Seal käivad ägedad lahingud. Nagu te teate, on sõja kajastamise käigus 12 ajakirjanikku saanud surma ja 10 haavata. See on väga suur arv. Kogenud välisajakirjanikud kinnitavad, et nii jõhkraid rünnakuid ja nii räiget ajakirjanike õiguste rikkumist, kui see, mida paneb praegu Ukrainas toime vene armee, pole nad kusagil mujal täheldanud. See on täiemahuline sõda keset Euroopat ja vene agressor eirab kõiki ajakirjanike eraldusmärke, sealhulgas kirja „Press“ kiivritel, kuulivestidel ja autodel. Ajakirjanikud on tule all, vene armee ignoreerib kõiki rahvusvahelisi norme, mis käsitlevad ajakirjanike tööd rindel. Ajakirjanike ohustab ka see, et Venemaa poolt ajutiselt hõivatud aladel võetakse ajakirjanikke vangi. Seda juhtub Hersoni oblastis ja Zaporižja oblasti lõunaosas. Näiteks on vangistatud meie kolleeg Irina Dubtšenko. Ta võeti kinni oma tööpiirkonnas Zaporižja oblastis ja viidi Donetskisse. Ta vangistati seepärast, et on ajakirjanik. Lisaks süüdistatakse teda selles, et varjas oma kodus Ukraina sõjaväelast.
Ka Hersoni oblastis on ajakirjanikke vangi võetud. Eilsest alates (31. märts) ei saa me enam ühendust Konstantin Rjaženkoga. Ta postitas kontrollkirja, et kui see avalikuks saab, on selge, et tal on tekkinud probleemid. Nüüd on see juhtunud. Vene sõjaväelased otsisid läbi kõik tema sugulased. Me ei tea midagi fotograaf Maks Levinist, kes kajastas sündmusi Kiievi oblastis. Ta võeti vangi koos Ukraina sõjaväelastega. (Just seminari toimumise päeva õhtul tuli teade, 40-aastase fotograafi Maks Levini surnukeha on leitud Huta-Mezhyhirska külast Kiievi lähedalt).
Donetski oblastist on teada juhtum, kus territooriumi hõivanud vene armee avaldas internetis kõigi ajakirjanike delikaatsed isikuandmed koos fotodega. Me nägime palju vaeva, et oma kolleege sealt evakueerida. Berdjanskis, Melitopolis ja Hersonis tulid agressorid lihtsalt toimetustesse või ajakirjanike kodudesse, ähvardasid neid ja nõudsid, et meie kolleegid hakkaksid töötama venelaste huvides.
Need on peamised ohud, mis ähvardavad Ukraina ajakirjanikke, sõltumata sellest, kas nad töötavad rindel, hõivatud aladel või hõivatud alade läheduses. Meie „kuum liin“ töötab ööpäevaringselt ja me püüame oma kolleege abistada. Ja loomulikult edastame info ka meie rahvusvahelistele partneritele.
Ago, sinu teine küsimus oli, kuidas sõja tingimustes säilitada objektiivsus. Paraku, sõjaseisukord võimaldab inimeste õigusi ja vabadusi piirata. See puudutab ka sõnavabadust. Ukrainas näeb see välja nii, et kaitseministeerium kehtestas ajakirjanike tööd reguleerivad reeglid ja nimekirja teabest, mida ei tohi avalikustada – näiteks kaitserajatiste ja kontrollpostide asukoht. Samuti ei tohi vahetult pärast tulelööke avaldada pihtasaanud objektide asukohti ning fotosid ja videosid tulelöökidest. Neid võib avaldada alles siis, kui seda on teinud kaitseministeerium või erakorraliste olukordade teenistus. Nimekiri sellest, mida ei tohi avaldada, on pikk, ent ammendav. Näiteks ei tohi avaldada ka Ukraina kaitseväe liikumisteekonda ja relvastust. Kuna Ukrainas käib sõda, on need piirangud õigustatud, sest sellise info avaldamine kahjustab nii sõjaväelasi kui ka tsiviilisikuid.
Osa ajakirjanikke on sellest segaduses. Näiteks küsis üks Hmelnitski oblastis – see on suhteliselt rahulik piirkond – töötav ajakirjanik meilt, kas tohib kirjutada sealses sünnitusmajas olevast varjendist. Toimetuse mõte oli selles, et rahustada inimesi, kuid töö käigus tekkis küsimus, kas selline lugu võib põhjustada vaenlase huvi selle varjendi vastu ning kas pärast loo ilmumist ei hakata sünnitusmaja ründama.
Vaidlesime selle üle, kas oli vaja näidata tankitõkkeid Kreštšatikul. Nii mõnedki ajakirjanikud leidsid, et fotod sellistest objektidest reedavad vaenlase kaitses olevate sõjaväelaste positsioonid. Samas – oli palju neid, mina sealhulgas, kes on seisukohal, et selliste objektide avaldamisega, mida niikuinii kõik näevad, ei reedeta mingeid sõjasaladusi. Kiievi kesklinnas käib palju inimesi, neid objekte pildistavad ja filmivad ka välisajakirjanikud. Tegemist on materjaliga, mis näitavad, et linn on kaitseseisundis.
Küll aga ei pea me õigeks sõjategevuste kajastamist on-line. See kehtib näiteks laste evakueerimise puhul. Sellest oleme oma kolleegidega samuti rääkinud. Kui näidata evakuatsioonitranspordi liikumist ning kirjeldada, millega inimesi evakueeritakse, muutuvad nad vaenlase märklauaks, eriti, kui tegemist on hõivatud või nendega piirnevate aladega. Seda infot tohiks jagada alles siis, kui inimesed on ohutusse kohta jõudnud. Mariupoli evakuatsioonikorides on 15 okupantide kontrollposti, kus on igasugust rahvast – küll nn rahvavabariikide relvajõudude liikmeid, küll burjaate. Jääb mulje, et kontrollpostides on suvalised bandiidid, kes aga kontrollivad autosid, dokumente ja otsivad läbi mehi, et leida, kas on jälgi sellest, et nad on olnud rindel. Inimesi võetakse riidest lahti, et näha, ega midagi peidetud pole. Seepärast palume oma kolleege mitte avaldada evakueerimise kohta infot. Kui vaenlane saab teada, et evakueeritavate seas on ajakirjanikke või kodanikuaktiviste, muutub kolonn vaenlase erilise huvi objektiks ja ründe sihtmärgiks. On ajakirjanikke, kes piiravad ennast rohkem kui kaitseministeerium nõuab, on ka neid inimesi, kes tahavad oma info kohe avalikkuse ette paisata. Seega palume kolleege hoolikalt jälgida, mida ja millal avaldada.
AG: Üks mu kolleeg, kes äsja naases Ukrainast, rääkis, et fotograafidel ja videooperaatoritel on keeruline töötada, sest piiranguid on väga palju. Kuidas sellega lood on?
LK: Jah, ilma kaitseministeeriumi akrediteeringuta filmida ja pildistada ei tohi. Teiseks – rakursi valib kaitseministeeriumi saatja. Ilma saatjata fotograafid ja operaatorid lahingupaikadesse ei pääse. Ka Kiievis tuleb liikuda saatjaga. On vaateid, mis võivad reeta Ukraina kaitseväelaste asukoha. Selliseid rakursse kasutada ei tohi. Foto või video põhjal ei tohi olla võimalik asukohta tuvastada. Soovitatakse kasutada suuri plaane. Ei tohi näiteks filmida ja pildistada kõrgelt, pigem lubatakse kasutada vaateid alt üles ning inimeste siluette. Tihtipeale ei ole ajakirjanikud selliste piirangutega rahul.
On juhtunud, mitte küll sageli, et politsei või rahvuskaardi esindajate arvates ei piisa akrediteeringust, vaid nõutakse veel mingeid kooskõlastusi. Seda juhtub pigem läänepoolsetes piirkondades, kus inimesed on mõnikord hirmul. Selle on põhjustanud venelaste raketilöögid Lvivi või Lutski pihta ja inimesed kardavad, et ajakirjanike avaldatud info võimaldab vaenlasel korrigeerida tulelööke. Me selgitame inimestele, et ajakirjanduses avaldatud pildimaterjali abil ei ole võimalik korrigeerida tuld, mida antakse Mustalt merelt, aga samas palume kolleege, et nad loobuksid mõnest efektsest panoraamist, sest inimesed võivad sattuda paanikasse ka piirkonnas, kus on üldiselt rahulik.
Samas on võimalik teha lugusid inimestest, sellest, kuidas sõda neid mõjutab. Selle asemel, et teha järjekordne võte sellest, kuidas kõik põleb ja on purustatud, saab näidata inimesi. Siin võib tuua näiteks fotograafid ja videooperaatorid Jevgeni Maloletka ja Mstislav Tšernovi, kes olid ainsad Ukraina ajakirjanikud Mariupolis. Nad töötasid AP jaoks ning nende tööst jäävad meelde fotod inimeste saatusest, mitte purustatud hoonetest. See on foto rasedast naisest, kes tuli pommirahe alla sattunud sünnitusmajast kiiresti minema viia, foto emast ja isast, kes on kummardunud oma tapetud lapse kohale… See kõik jääb rohkem meelde ja on mõjuvam kui foto mõnest tankitõkkest või purukspommitatud hoonest. Vaatamata piirangutele on ajakirjanikel väga palju võimalusi, kuidas seda sõda kajastada.
AG: Kui vabalt saab Ukrainas praegu sõjast rääkida? Kui vaba on ajakirjandus Ukrainas?
LK: Sõda algas ju kaheksa aastat tagasi, aga nüüd, kui Venemaa alustas pealetungi, on ajakirjanikud väga ühtsed. Paljud on läinud rindele, territoriaalkaitsesse või tegutsevad vabatahtlikena, näiteks kasutavad meedia võimalusi võitluses sissetungijaga.
Mis puutub objektiivsusesse, siis on meil praegu tõepoolest probleeme faktikontrolliga. Me ei saa kogu informatsioonile ligi ja sageli pole meil võimalik leida teisi allikaid, mis infot kinnitaksid või ümber lükkaksid. Loomulikult ei saa me jälgida sõda kõrvalt. Me oleme selle sees. Ehkki meil on keeruline infot kontrollida, püüame olla oma lugejate, kuulajate ja vaatajate ees võimalikult ausad. Me anname teada, kust mingi info pärineb, lisame ka selle, kas me saame seda infot kontrollida ja kui mitte, siis teeme seda esimesel võimalusel ja anname sellest ka auditooriumile teada.
Mitte keegi pole ajakirjanikueetikat kehtetuks kuulutanud. Ka kommentaarid peavad põhinema faktidel, mitte pelgalt ajakirjaniku isiklikul arvamusel. Me peame olema nii objektiivsed ja ausad kui vähegi saab, sest muidu meid enam ei usaldata.
AG: 2014.-2015. aasta kogemus tuleb teile tõenäoliselt väga kasuks. Siis oli minu meelest üsna keeruline infos orienteeruda. Nüüd on kõik palju selgem. Mõlemad ajakirjanike ühendused, mis Ukrainas tegutsevad, on teinud ka ühispöördumise välisajakirjanikele, kus selgitavad, kuidas Ukrainas peetavat sõda (mitte Ukraina sõda, on seal eraldi rõhutatud) kajastada. Te olite ka väga nördinud ühe Deutsche Welles avaldatud loo pärast, kus intervjueeriti üht Rostovi sõduriema, kelle poeg oli surma saanud. Naine pidas endiselt Venemaa tegevust Ukrainas õigeks. Ma saan aru, et teil on praegu väga raske selliseid lugusid vaadata, aga neid peab näitama, et aru saada, mis on tegelikult inimestega Venemaal tehtud.
LK: Ma ei üldistaks välisajakirjanike tegevust. On neid, sealhulgas Eesti ajakirjanikud, kes teevad oma tööd hästi ja minu arvates olete teie väga hästi informeeritud sellest, mis Ukrainas praegu toimub. Samas on palju neid, kes sisuliselt võimendavad Venemaa propagandat. See kahjustab ajakirjanduse objektiivsust.
Mis aga puutub Deutsche Welle materjali, siis seal polnud probleem selles, et nad intervjueerisid vene sõduri ema. Probleem oli selles, et see naine rääkis, et ukrainlased on sõja ära teeninud ja kõik, mida teeb Venemaa, on õige ja hea. Selline jutt aga õhutab viha ja meie hinnangul ei sobi niivõrd autoriteetsesse kanali, nagu seda on Deutsche Welle, eetrisse. Pärast meie pöördumist võtsid nad ühe lõigu välja.
AG: Seda pole ma näinud, ma nägin lõiku pärast muutmist.
LK: Oli ka artikkel Washington Postis, kus räägiti, justkui sõda Ukrainas õhutab natsismi ja erinevaid äärmuslasi. See nn analüüs põhines faktil, et Ukrainas sõdib pataljon Azov, mida loetakse uusnatslikuks organisatsiooniks.
AG: On nad tõesti neonatsid? Olen neid jälginud, pigem on nad pataljon.
LK: Nad sõdivad Ukraina rahvuskaardi ridades ega ole eraldi sõjaväeüksus. Nad on polk Azov, kes tegutseb rahvuskaardi osana meie kaitses. Aga Washington Post esitles Azovit kui ohtu, kasutades mõnda Saksa analüütikut, kes uurivad paremäärmuslust. Kasutati fraasi – Saksa andmeil, kõigi paremäärmuslaste seast 3 000 on Saksamaal, 27 inimest, ehk vähem kui üks igast tuhandest kas on juba või plaanivad Ukrainasse minekut. Sellisele faktile ehitada väidet erinevate äärmuslaste tegevuse elavnemisest Ukrainas toimuva sõja tõttu pole võimalik. Seal olid mõned sõda kui äärmuslust provotseerivat ohtu nägevate analüütikute arvamused. Võimalik, et see oli suunatud vaid Saksa lugejale, kellele see teema on valus. Kuid artikkel ilmus Washington Postis. Ja kuigi faktid ei räägi äärmusluse elavnemisest, siis pidev Ukraina, äärmusluse, neonatsismi seostamine tekitab lugejale mulje, et küllap seal midagi ikka on. Et mingid natsid ikka Ukrainas sõdivad, sest nii autoriteetne väljaanne ei saa ju eksida. Meie näeme selleski, et korratakse Vene propagandat, et nemad ei sõdi ukrainlastega, vaid natsidega, kes väidetavasti suruvad ukrainlasi alla, sunnivad peale ukraina keelt, mõnitavad ja nii edasi ning et venemaalased tulid neid vabastama.
See on muret tekitav trend. Ühelt poolt näeb praegu eriti selgelt, et paljud lääne ajakirjanikud, meedia ja poliitikud vahendasid kõik need aastad Vene sõnumit. Teisalt tundub teatav vana komme võtta infot vaid Vene või venemeelsetest allikatest ja täielikult ignoreerida Ukraina sõnumit ega küsida kommentaare. Näiteks ka Azovi polgu kohta võinuks ju küsida. Selles näeme meie ajakirjanikena ohtu. Kõik need aastad Vene propaganda pani suuri summasid oma narratiivi edastamisse teisesse riikidesse, nt Sputnik ja Russia Today, mida levitati 40 keeles. Ukrainal pole selliseid vahendeid. Ka juba sellepärast, et meil on demokraatia ega ole riigiajalehti, aga Venemaal on neid 70% kõigist lehtedest.
Me teeme omalt poolt avaldusi ja on teisigi ukrainlaste püüdeid jagada infot erinevates keeltes, et välismaa saaks teada, mis meil sünnib meilt, aga mitte Vene avalduste kaudu, Vene vaatenurka levitades.
AG: Venemaa kasutab palju Saksa vasakäärmuslaste väljaandeid, nad võivad rahulikult tsiteerida mingit Linke kohalikku lehte, mida Saksamaal loeb ehk 20-30 000 inimest, mis pole Saksa rahva seas midagi. Nad meelega ei kasuta suuri lehti. See on aga Ukraina jaoks kahjulik. Veel paar küsimust: mis nõu annaksite Ukrainas töötavatele ja sündmusi kajastavatele ajakirjanikele?
LK: Esiteks, hoolitseda oma julgeoleku eest. Meil kui ajakirjanikel ei ole väga palju viise enese kaitsmiseks. Seega enne Ukrainasse tulekut, läbige ajakirjanike ohutuskoolitus. Hoolitsege isikukaitsevahendite eest. Uurige kohapealset olukorda. Kui vajate teavet, võtke kohalike ajakirjanikega ühendust, nendega, kes teavad hetkeseisu.
Ka soovitaks rohkem suhelda kohalikega, et teada saada, kuidas neid sõda mõjutab ja kuidas nad hakkama saavad. Inimesed on meil avatud, valmis rääkima, isegi need, kes on keerulistes oludes või väga traumeeritud.
Palun austage Ukraina kodanike tundeid ja ohutust. Nagu ütlesin, nad kardavad, et kui saabus suurte kaameratega võttergrupp, siis kohe midagi kohutavat juhtub. Seega leidke aeg, et tutvuda inimestega, et nad mõistaks – ajakirjanikke ei pea kartma. Et tänu rahvusvaheliste ajakirjanike tööle näeb terve maailm, mis Ukrainas toimub ja meid toetatakse laialdaselt.
Mis puutub kohapealsetesse ajakirjanikesse, on meil olemas „kuum liin“, võib ühendust võtta e-mailiga, telefonitsi, meile muul moel kirjutada abi saamiseks. Näiteks palus eile meilt kaitseministeeriumist akrediteeringu saamiseks abi Eesti ajakirjanik ja me aitasime asja lahendada. Meie „kuum liin“ on välisajakirjanikele avatud, võtke ühendust.
AG: Ma tean, et ka rahvusvaheline pressikaart, ERRi või Postimees grupi pressikaart aitab Ukrainas. Millist konkreetset abi ja toetust meilt, Eesti Ajakirjanike Liidult ootate?
LK: Tänan selle küsimuse eest. Esimene tugi ja abi on levitada teavet Ukrainas toimuvast. Meie jaoks on see väga tähtis ja täname, et hoiate silma sündmustel peal. Me kardame „teemaväsimust“ ühiskonnas, seega palume teil leida põhjuseid ja viise, kuidas aina ja uuesti teemast rääkida.
Euroopa ja Rahvusvaheline Ajakirjanike Föderatsioon avasid Ukraina ajakirjanike toetamiseks erifondi, mille abi vahendavad kohalikud ajakirjanike liidud, ka meie. Seega kui keegi teie partneritest toetaks seda fondi, oleksime väga tänulikud. Selle fondi vahenditest toetame ohupiirkonnast evakueeruvaid ajakirjanikke, kes põgenevad ilma millegita ja vajavad erakorralist abi teel. Samuti toetame neid ajakirjanikke ja toimetusi, kes pidid lahkuma kodust ja püüavad mujal tööd taas alustada. Oleme tänulikud tehnika eest – arvutid, telefonid, akupangad – sest paljud meie ajakirjanikud on jäänud ilma oma tehnikast. Mõned välismaised toimetused on pakkunud Ukraina ajakirjanikele võimalust oma töid avaldada honorari eest. See on suur abi mitte ainult välismaale lahkunuile, vaid ka Ukrainasse jäänuile, kes kaotasid sõja tõttu töö. Kohalikud väljaanded ei saa sõja tõttu töötada või pandi nende väljaanne kinni. Sõltumatu erameedia väljaanded on kõik praegu lõpetatud, sest pole reklaami, müügitulu, projekte. Mitmed jäid ilma toimetuseruumidest, sest seal käib sõda.
Palume ka Eesti meediat vaadata üle võimalused, kas üks-kaks meie ajakirjanikku ei saaks teie juures oma töid avaldada, kuidagi teie töödele kaasa aidata ja honorari teenida. See oleks abiks neile, aga ka teie saaksite esmaallikast infot, teavet inimestelt, kes on palju ise läbi elanud ja kellele on head kohalikud kontaktid. Sellist abi me palume ja oleme tänulikud abi eest, eriti info levitamise eest.
AG: Meil oli veel kaks küsimust, millele juba vastus tuli – kuidas välismaal olevad Ukraina ajakirjanikud saavad aidata kodumaad? Ja mida võiks teha Euroopa ja Rahvusvaheline Ajakirjanike Föderatsioon? Aga siiski, kuidas Brüsselis, nende organisatsioonide peakorteris teist aru saadakse?
LK: Nii EFJ kui IFJ esimestest päevadest peale toetavad meid. IFJ leppis UNESCOga kokku, et saaksime 125 komplekti isikukaitsevahendeid ajakirjanike jaoks. See on tähtis, sest kuulivestid on meil väga suur defitsiit. IFJ kaasas oma ohutuseksperdi, kes koostab ajakirjanikele vajalikud õpetused. IFJ-EFJ toetavad meid, tõmmates tähelepanu kõigile ajakirjanike õiguste rikkumistele – ajakirjanike tapmistele, haavamistele, ebaseaduslikele vahistamistele. Vahistamistele reageerivad nad kohe. Nagu teate, EFJ on üks neid organisatsioone, kes saab viia süüdistused Euroopa Nõukogu platvormile, millest on palju abi. IFJ leppis kokku ühe Ameerika suurima ametiühinguga meile suure toetussumma saamiseks. Oleme väga rahul omavahelise kommunikatsiooniga.
Aga nagu teate, sõja esimestel päevadel tegi meie liit pöördumise IFJ poole, et arvataks liikmete seast välja Venemaa Ajakirjanike Liit. Meie meelest ei saa nad olla IFJ liikmed.
AG: Aga Venemaa Meediatöötajate ja Ajakirjanike Liit, neil on ju täiesti teine arvamus?
LK: Jah, neil on teine seisukoht. Näeme, et osa Euroopa meediast ja ajakirjanike liitudest pakuvad abiprogrammi nii Ukraina kui ka tsensuuri tõttu Venemaalt lahkunud ajakirjanikele. Venemaa ajakirjanduse tulevikust ma praegu ei räägiks, kuid kui nüüd peale Venemaal sõltumatu meedia sulgemist lahkub sealt ajakirjanikke, siis, jah, neilgi peaks olema võimalus edasi töötada oma publikule väljaspool Venemaa piire.
AG: On tekkinud väljend – kõrvulukustav vaikus. See puudutab neid, kes elasid Venemaa propaganda mullis ega soovi teada, mis toimub tegelikult Ukrainas. Kohtusin isegi eile sellisega Narvas. Mis aga teie arvates teha nendega, kes selles mullis elavad?
LK: Tean, et mõnel pool abistavad Ukraina põgenikke kaks rühma – ukraina-meelne ja vene-meelne. Igal neist on oma nägemus sellest sõjast. Mida teha? Peame olema võimalikult ausad ja kui on ühiskonnas sellised vaated, siis peab selguma, kas need inimesed loevad seda sõjaks, toetavad Venemaad või ei? Palju räägitakse nüüd, et venelasi diskrimineeritakse, tehakse nende vastaseid avaldusi, kes kuidas solvas, lapsi koolis diskrimineeritakse. Keegi pole neil inimestel suud sulgenud, et öelda, ma olen Venemaa tegude vastu. Ei mingit venelaste diskrimineerimist. Kas toetate sõda või ei? Kui ei, ei süüdista teid keegi milleski. Kui toetate sõda Ukrainas, agressorit, miks siis üllatute ja solvute, et teisse halvasti suhtutakse? Agressori toetajad seovad end temaga ja mida enam toetust agressor tunneb, seda karistamatumaks ta end peab. Sel moel pea nende inimestega suhtlema ja näitama, et on aeg pool valida.
AG: Mul pole kahtlust, kuidas sõda lõpeb. Loodan, et Ukraina taastatakse, ilusamanagi kui varem. Küsimus on vaid, millal sõda lõpeb. Tänan.